Päris-Eesti – unistus või mälestus?

Kui Kristo Käärmann ja Taavet Hinrikus Bransoni investorite hulka kaasasid, kirjutasime, et need kaks Eesti meest said Bransonilt märksa rohkem kui raha. See 3. jaanuari postitus jõudis 1 802 009 inimeseni, kes Bransonit FBs laigivad, pluss jagamiste kaudu veel väga paljudeni. Võib-olla saame kunagi teada, et just see postitus külvas mõnesse investorisse Eestisse investeerimise idee. Twitteris on Bransonil 4 895 733 järgijat. Võrdluseks: Eesti presidendil Toomas Hendrik Ilvesel on 41 534 järgijat (sellesama 9.15 seisuga).

Eelmise aasta lõpus aga teatas Eesti „kuulsaim ekspordiartikkel“, helilooja  Arvo Pärt The Telegraphis: „Ma ei tea, mis on eestilik. Ma ei mõtle selliste asjade peale. Minu Kalevipoeg on Jeesus Kristus.“ Kui Pärt nii ütleb, siis me mõistame – neis dimensioonides, kus tema loob ja lehvitab, pole riigid ja rahvad relevantsed suurused. See pole mitte päritolu mahasalgamine, vaid suhtestumine sfääriga, milles tema looming sünnib. Kummatigi, kui midagi sellist ütleksid näiteks Käärmann ja Hinrikus või vastne Äripäeva aasta ärimees Hardi Meybaum, siis me jääksime vist natukene kurvaks. Me ei saa nõuda, et nad käiksid ilmas ringi sildiga „Olen eestlane“ otsa ees, aga vaikselt sooviks ju ometi, et nad oma päritolumaad positiivselt ette tooks.

Tegelikkuses peame aga leppima sellega, et kõik, mis on suur – ettevõtluses iseäranis – liigub Eestis välja. Enamgi veel – ta ei saagi enam teoks Eestis, seda suurt asja tehakse mujal. Eestilik või nn eesti oma on see veel vaid sedavõrd, kuivõrd selle looja on Eestis sündinud. Meybaum tegutseb peamiselt Bostonis, Käärmann ja Hinrikus Londonis. Meybaumi lapsed lähevad tõenäoliselt lasteaeda ja kooli linnas, kus nende isa-ema parasjagu elavad ja tegutsevad, ja see koht ei ole väga tõenäoliselt Eesti. Sama kehtib Käärmanni ja Hinrikuse tulevaste laste kohta.  Ei ole vahest hea ennustama hakata, kui palju see järgmine põlvkond end Eestiga seostab.

Üleüldises e-Eesti vaimustuses, milles e-eestlased osutuvad päris eest-lasteks ja ülejäänud tagurlasteks, jääb üle küsida, kas päris-Eestist saab vaid mälestus – või on ta pigem unistus, mida ei saa kunagi kätte ei need, kes siit läinud, ega need, kes siia jäänud.